Aleksei Romantšenko

IT-sfääri jaoks pole haruldane, et tehnilise hariduseta inimesed töötavad samal tasemel haridusega spetsialistidega. Mis aga eristab IT-spetsialisti  "käsitöölisest" ? Ning kas on kasu haridusest?   Kui inimene omandas kõrgharidust, siis on palju tõenäolisem, et temal on hea süsteemne mõtlemine, õppimisvõime ja teadmised teoreetilistest alustest (nagu matemaatika, majandus jm), mis on päris oluline mõnedes töösfäärides. Õppimine laiendab silmaringi.  Samuti, haridus näitab, et inimesel on koormustaluvus, et on olemas oskused pikaajaliste eesmärkide seadmiseks ja saavutamiseks, oskused põhjalikumalt läheneda mitmesuguste probleemide lahendamiseks. Kuid, ausalt öeldes, on kõik inimesed erinevad ja mõnel "käsitöölisel"  võivad olla paremad oskused ja rohkem kogemust kui ülikooli lõpetanutel. On siiski võimatu vaielda sellega, et haridus annab prioriteedi ja arendab kasulikke oskusi, mis tulevad kasuks edaspidises karjääris ja aitavad saada tõeliseks IT-proffiks.

Copyright kehtib autorite kaitsmiseks nende teoste loata kopeerimise ja müümise eest. Seevastu copyleft võimaldab toodet (tavaliselt mingit tarkvara) tasuta muuta ja levitada tingimusel, et selle koopiatele ja muudetud versioonidele ei panda muud litsentsi. Põhimõtteliselt, eristatkse kolme tüüpi litsentse: GPL, AGPL ja LGPL. AGPL on kõige tugevam litsents, mis nõuab lähtekoodi avalikkust antud litsentsiga kaitstud tarkvara kasutajale. Muudetud versioonide levitamine on lubatud, aga siis peab muudatuse sisu ja kuupäev tähistatud olema. GPL on ka üsna tugev copylefti litsents. See nõuab kogu muudetud koodi viimist sama litsentsi alla, millega oli algne tarkvara kaitstud. LGPL litsents on GPL-iga väga sarnane, vaid on see nõrgemate copylefti nõuetega. Üldiselt, saab LGPL tarkvara komponente oma tarkvaras kasutada, ning enda poolt loodud komponentide lähtekoodi avaldamine pole nõutud. Kokkuvõtteks rõhutaksin, et litsentsi tüübi valik on väga oluline. Seepärast peaks eelnevalt määrama tark

Käesolevas veebiartiklis proovin hinnata Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatu "The Case for Copyright Reform" teises peatükis pakutavaid lahendusi autoriõigustega seotud probleemidele. Moral rights unchanged. See on iseenesest mõistetav, pole siin mõtet midagi väga arutleda. Igal autoril on õigus ennast enda oma teose autoriks nimetada ning seda õigust ei tohi ära võtta. Free non-commersial sharing. Tänapäeval on liiga karmid autoriõigusega seotud reeglid. Näiteks, kui youtube videos on mingi laul taustal, ning see ei ole copyright free, video kas blokeeritakse või see video osa kustutatakse. Miks? Nii mõtetu. Olen raamatu autoritega nõus, et kui copyrighted töö kasutamise/jagamise motiiv pole kasumi saamiseks, ei peaks see piiratud olema. Tasuks neid reegleid kindlasti pehmendada. 20 years of commersial monopoly. Olen sellega täiesti nõus. Tundub, et eluiga + 70 aastat on liiga pikk periood. Autorit see ükskõik juba ei puuduta, ning kui seda aega 20 aastani lühen

Näe võrgus hea välja. Täna on praktiliselt võimatu ette kujutada elu ilma sotsiaalvõrgustike ja messenger'ideta. Kuna neis on peamine suhtlusviis kirjavahetus, on vigadeta kirjutamine (grammatikareegleid järgides) väga oluline oskus, mida mõnedel inimestel kahjuks pole, või nad lihtsalt seda ignoreerivad, sest 'they just don't care'. Minu jaoks on korrektne kirjutamine alati olnud päris oluline, nii et isegi lähedaste inimestega kirjavahetuses järgin õigekirjutusreegleid. Kahjuks ei tee kõik sama. Ma kuulen sageli inimestelt argumenti, et mis mõte on grammatikareegleid järgida, pole mina koolis ju. Osaliselt võin sellega nõustuda, sest kui inimesed lihtsalt suhtlevad sõpradega sotsiaalvõrgustikus, aga mitte ärimeili kirjutavad, ei pea nad järgima absoluutselt kõiki kirjavahemärkide ja õigekirja reegleid. Püüan siiski alati vigadeta kirjutada, isegi kui see on ainult isiklik kirjavahetus. Niimoodi treenin ennast, et grammatikat aegamööda mitte unustada. Pean tunnistama,

  Eesti infoühiskonna arengukava 2020: kas visioonipunktid said realiseeritud? Inimeste elu on tänu IKT-le muutunud lihtsamaks ja paremaks. Tundub, et täna pole enam neid asju, mida ei saaks teha interneti kaudu kodust lahkumata. Viimase kümnendi jooksul on meie riik tohutu sammu paljude erinevate e-teenuste parandamise ja teostamise suunas teinud. Interneti kaudu maksmine on Smart-ID tulekuga muutunud väga kiireks ja mugavaks. Ühistranspordis piisab kaardi terminali juurde toomist, et piletihind maksta. Peaaegu kõik kauplused aktsepteerivad NFC-makseid. Üha enamate veebipoodide tekkimine võimaldab inimestel internetist tellida mis tahes tooteid. ID-kaardi abil saab teha palju erinevaid toiminguid, näiteks allkirjastada dokumente ja lepinguid digitaalselt, hääletada, esitada maksudeklaratsiooni jne. Digiretseptid on võimalik arstilt distantsilt saada... Üldiselt, pole midagi imestada, et nimetatakse Eesti digiriigiks. Samuti tahaksin märkida, et haridus on muutunud tõesti paindlikumaks

Uue meedia mõju traditsioonilisele. Ülemaailmne võrgustik mängib olulist rolli igasuguse sisu kujundamisel. Koos traditsioonilise massimeediaga kerkivad teabe hankimisel esile võrgutehnoloogiad. Võrgutehnoloogiad ja -ressursid on ühendatud tohutuks niinimetatud "uue meedia" rühmaks, mis hõlmab mitte ainult internetis leiduvaid teabesaite, vaid ka video hostinguid, sotsiaalvõrgustikke, ajaveebe jm. Täna on uus meedia tähelepanu keskpunktis. Ühest küljest eksisteerib arvamus, et mõne aja pärast uus meedia täielikult asendab traditsioonilise meedia, kuna tänapäeval nõudlus tekib ainult internetiressursside vastu. Teisest küljest on nende kahe meediaploki vahel juba aktiivne suhtlus olemas. Traditsioonilised rändavad lisakuulujaskonna saamiseks internetiruumi, dubleerides seal oma põhisisu. Samas on uus meedia televisiooni, raadio ja ajalehtede jaoks ühiskondlikult olulise teabe hea allikas. Traditsioonilise meedia kuju, funktsioonid ja tööpõhimõtted hakkasid uue meedia survel ki